MET Suvehooaeg 2012: Hoffmanni lood

MET Suvehooaeg 2012: Hoffmanni lood

MET Opera Summer 2012: Les Contes D'Hoffmann

3h 20min  |  Ooper  |  Kinodes alates: 18.07.2012

Jacques Offenbach

HOFFMANNI LOOD | LES CONTES D’HOFFMANN

18. juuli 2012 kell 20:00

Olympia Kathleen Kim

Antonina Anna Netrebko

Giulietta Jekaterina Gubanova

Niclausse/muusa Kate Lindsey

Hoffmann Joseph Calleja

Kelm Alan Held

Dirigent James Levine

Lavastaja Bartlett Sher

Lavakujundaja Michael Yeargan

Kostüümikunstnik Catherine Zuber

Valguskunstnik James F. Ingalls

Koreograaf Dou Dou Huang

Libreto: Jules Barbier, põhineb Jules Barbier’ ja Michel Carré näidendil (E.T.A. Hoffmann lühilugudel ainetel)

Esietendus: Pariis, Opéra Comique, 10. veebruar 1881

Proloog

19. sajandi algus. Lutheri tavern Saksamaa linnakeses. Poeet Hoffmann on armunud ooperiprimadonnast Stellasse. Naisest sisse võetud jõukas nõunik Lindorf on saanud enda omandusse kirjakese, mille Stella kirjutas Hoffmannile. Lindorf on veendunud, et võidab Stella südame (“Dans les rôles d’amoureux langoureux”). Tudengikambaga sisenenud Hoffmann laulab ballaadi moonutatud kääbusest, kel nimeks Kleinzach (“Il était une fois à la cour d’Eisenach”). Sellal uitavad ta mõtted mälestusele imekaunist naisest. Kui Hoffmann taipab, et Lindorf on talle rivaaliks, puhkeb meeste vahel sõnavahetus. Sekkub Hoffmanni Muusa, kes on võtnud tema sõbra Nicklausse’i kuju. Vahejuhtum tekitab poeedis aimuse peatselt aset leidvast õnnetusest. Ta jutustab lood oma elu kolmest suurest armastusest.

I vaatus

Ekstsentriline leiutaja Spalanzani on loonud mehaanilise nuku ning pannud talle nimeks Olympia. Hoffmann peab nukku Spalanzani tütreks ja on kõrvuni armunud. Spalanzani endine äripartner Coppélius müüb Hoffmannile paari võluprille, mis muudavad Olympia otsekui elavaks (“Je me nomme Coppélius”). Coppélius tuleb nõutama oma osa kasumist, mida kaks leiutajat loodavad nuku pealt teenida, kuid Spalanzani kirjutab välja katteta tšeki. Saabuvad külalised. Publik on võlutud Olympia säravast aariast, (“Les oiseaux dans la charmille”) mida tuleb küll korduvalt katkestada nuku mehhanismi üleskeeramiseks. Hoffmann seda aga ei märka, vaid piidleb neiut läbi prillide, ise ülepeakaela võlutud. Ta vannub nukule armastust ning paar keerutab tantsu. Olympia keerleb üha kiiremini ja kiiremini, kuni masinavärk kontrolli alt väljub. Hoffmann kukub ja tema prillid purunevad. Tšekipettuse avastanud Coppélius marsib vihasena tagasi. Ta kisub Olympia tükkideks ning külalised narrivad Hoffmanni, et too elutusse nukku armus.

II vaatus

Antonia laulab nukrat armastuslaulu, meenutades oma lahkunud ema, tuntud lauljannat (“Elle a fui, la tourterelle”). Tema isa Crespel on viinud neiu linnast ära lootuses, et armulugu Hoffmanniga saab läbi. Isa anub, et tütar laulmise lõpetaks, sest neidis on pärinud ema nõrgapoolse südame ning suurem pingutus võib maksma minna tema elu. Saabub Hoffmann ning Antonia laulab koos temaga, kaotades äärepealt meelemärkuse (Duett: “C’est une chanson d’amour”). Naaseb ärevil Crespel - ukse taga ootavat šarlatanist doktor Miracle, kes ravis Crespeli naist tolle surmapäeval. Miracle väidab, et suudab Antonia terveks ravida, kuid Crespel süüdistab tohtrit oma naise surmas ning saadab mehe minema. Sõnelust pealt kuulnud Hoffmann palub Antonial laulmise lõpetada, millega neiu tõrksalt ka nõustub. Hoffmanni lahkudes on aga Miracle platsis ning õhutab Antoniat laulma. Ta manab välja neiu kadunud ema hääle. Ema soovivat, et tütar kogeks samasugust au ja kuulsust nagu temagi. Antonia ei suuda sellele vastu panna. Miracle’i aina pöörasemaid tuure võttev viiulimäng kehutab Antoniat üha enam pingutama, kuni neiu viimaks jõuetult kokku kukub. Miracle kuulutab ta kalgil ilmel surnuks.

III vaatus

Veneetsia kurtisaan Giulietta ühineb Nicklausse’i gondoljeerilauluga (“Belle nuit, ô nuit d’amour”). Pidu on täies hoos ning Hoffmann ülistab lihalikke rõõme (“Amis, l’amour tendre et rêveur”). Giulietta tutvustab teda oma hetkearmukesele Schlémilile, ent Nicklausse hoiatab poeeti kurtisaani võlude eest. Hoffmann eitab igasugust huvi naise vastu. Neid kuuleb pealt õel nõid Dappertutto, kes materialiseerib hiigelbriljandi ning pakub Giuliettale altkäemaksu. Nõia soov on, et neiu rööviks Hoffmanni peegelpildi, nagu ta tegi juba Schlémili varjuga (“Scintille, diamant”). Hoffmann on lahkumas, kuid Giulietta meelitab teda armastust avaldama (Duett: “O Dieu! de quelle ivresse”). Schlémil on tagasi, süüdistades Giuliettat truudusetuses, Hoffmann aga märkab õudusega oma peegelpildi kadumist (“Hélas! mon cœur s’égare encore!”). Schlémil esitab Hoffmannile väljakutse, kuid hukkub duellil. Poeet võtab surnud rivaalilt Giulietta buduaari võtme, kuid leiab eest üksnes tühja kambri. Tagasi jõudes näeb ta naist kääbus Pitichinaccio kätel paleest lahkumas.

Epiloog

Jõudnud lugudega lõpule, ei taha Hoffmann muud, kui kõike unustada. Nicklausse’i sõnul kirjeldas iga lugu erinevaid jooni ühes ja samas naises: Stellas. Primadonna jõuab esinemise järel tavernisse, leides eest purupurjus Hoffmanni, ning lahkub Lindorfi käevangus. Nicklausse võtab taas Muusa kuju ning veenab poeeti loomingust lohutust otsima.

Prantsuse keeles, ingliskeelsete subtiitritega.

Kestus: 3 tundi, 20 min.

Salvestatud The MET: Live in HD sarjas 19. detsembril 2009.a.

    

Osta pilet

Valitud kinodes antud kuupäeval filmi seansse ei ole.