SERGE GAINSBOURG - HULIGAANI ARMASTUS
Lähiminevikus on Prantsusmaal vändatud kinofilme Edith Piafi, Jacques Mesrine’i ja Coco Chaneli kirevast saatusest. Samuti väärib eluloofilmi Serge Gainsbourg (1928–91), kes on jätnud prantsuskeelsesse kultuuriruumi suure jälje.
Venemaalt revolutsiooni eest Pariisi põgenenud Ginzburgid jõudsid Pariisi 1919. aastal. Isa Joseph teenis elatist klaverimänguga Pigalle’i väljaku äärsetes ööklubides ja kõrtsides. Varakult klaverimänguga tutvunud poeg Lucien otsustas minna isa jälgedes. Sõja-aastate koledused suutsid Ginzburgid kuidagimoodi üle elada, pääsedes imekombel hulleimast.
Tulevase skandalisti tähelend algas 1958. aastal Pariisi menuklubis Milord l‘Arsouille, kus oli alustanud lauljakarjääri ka tema suur iidol Charles Trénet. Umbkaudu samal ajal sai Lucien Ginzburgist Serge Gainsbourg. Leiti, et noormehel on potentsiaali ning ta pidi hakkama tegelema tööga, mida ta oli varem põlastanud – uute laulude loomisega. Laulude kirjutamine jätkus kogu ülejäänud elu.
Sugugi mitte ilueedi välimusega Serge Gainsbourg, kes mitmes mõttes sarnaneb kirjanik Charles Bukowskiga, on suur erand, kellest eeskuju võtmine ei pruugi tänapäeva wannabe’del kaugeltki õnnestuda. Nende kahe mehe väljakutsuvat käitumist ja hämmastavat edukust kaunitaride võrgutamisel on püütud seletada tõdemusega, et tegemist oli geniaalsete loomeinimestega.
14-miljoni eurose eelarvega eluloofilmi lavastamine usaldati Joann Sfarile, kes võttis aluseks enda koomiksiromaani, öeldes, et Gainsbourg’i puhul huvitasid teda pigem portreteeritava enda väljamõeldud luiskelood, mitte niivõrd kogu tõde temast. Tegelaste seas oleks ehk võinud olla ka näitlejanna Anna Karina (kellele Gainsbourg kirjutas muusikali) ja vähemalt vihjegi 1965. aasta Eurovisiooni võidulaulule "Poupée de cire, poupée de son". Täiesti on mööda mindud boheemliku elukunstniku filmikarjäärist.
Režissöör Joann Sfar (s. 28.08.1971)
Juudi advokaadi pojana sündinud Joann Sfar hakkas kunstnikuna elatist teenima 1994. aastal. Juba aastaid peetakse produktiivset meest oluliseimaks Prantsuse-Belgia uuema laine koomiksikunstnikuks. Tihti on ta oma töödes ammutanud inspiratsiooni juudi kultuurist. Mitmekordse koomiksifestivalide laureaadi populaarsemad pildisarjad on näiteks "Donjon", "Professor Bell", "Mustad oliivid", "Rabi kass" ja "Väike vampiir". Samuti teatakse Sfari kui hinnatud raamatuillustraatorit (Roald Dahli jutukogu, Voltaire‘i "Candide", Antoine de Saint-Exupéry "Väike prints" jm). Lisaks on Joann Sfar teinud endale nime muusikuna, kelle lemmikpilliks on ukulele. Filmilavastajana debüteeris ta eluloofilmiga Serge Gainsbourg’ist, keda ta nägi esmakordselt 15-aastaselt teleri vahendusel. Novembris esilinastub Sfari teine filmirežii "Rabi kass" (Le Chat du rabbin), menukoomiksil põhinev humoorikas animafilm Alžeerias elavast kassist, kes on rabi tütre poolehoiu võitmiseks valmis tunnistama omaks juudi usu põhimõtted.
Gainsbourg (Vie héroïque)
Prantsusmaa 2010
Režissöör: Joann Sfar
Stsenaarium: Joann Sfar
Osades: Eric Elmosnino, Lucy Gordon, Laetitia Casta, Doug Jones, Anna Mouglalis
Operaator: Guillaume Schiffman
Montaaž: Maryline Monthieux
Produtsendid: Marc du Pontavice, Didier Lupfer
Tootja: One World Films, Studio 37, Universal Pictures International
Koopia: Film Depot
Filmi pikkus: 2 tundi 10 minutit
Prantsuse keeles, eesti- ja ingliskeelsete subtiitritega.
Levitaja:
Tallinnfilm AS